Üldised kaalutlused sotsiopaadi kohta

Me tunneme sotsiopaati peamiselt filmide, televisiooni ja kirjanduse kujutiste kaudu. Tavaliselt kirjeldatakse nende toodete kurjategijaid kui sotsiopaate või psühhopaate. On isegi tavaline, et mõlemad mõisted - psühhopaatia ja sotsiopaatia - aetakse segamini.

Lõppude lõpuks kuuluvad mõlemad antisotsiaalse isiksusehäireks nimetatud patoloogia alla. Siiski on nende vahel erinevusi ja psühhopaadid kalduvad sooritama äärmuslikumaid tegusid kui sotsiopaadid. Sotsiopaadid moodustavad vähem kui 4% maailma elanikkonnast ja selle häire tunnused ilmnevad tavaliselt noorukieas.

Oluline on siiski mõista, et inimestel võivad välja kujuneda ainult mõned häirega seotud tunnused ning et diagnoosimine ja ravi suunamine on vaimse tervise spetsialisti ülesanne.

Sotsiopaatia, omadused ja sotsiopaat

Selle keerulise häire paremaks mõistmiseks õpime tundma mitmeid sotsiopaatia tegureid ja omadusi, mis on järgmised.

Mis on sotsiopaat

Sotsiopaadiks nimetatakse inimest, kellel on diagnoositud antisotsiaalne isiksusehäire. Sotsiopaate võib kirjeldada kui inimesi, kes ei suuda endas arendada empaatiatunnet, st nad ei hooli teiste tunnetest.

Seega ei hoolivad sotsiopaadid sellest, mis juhtub teiste inimestega, ei hooli oma tegude tagajärgedest ning neil on suuri raskusi piiride ületamisel ja teiste inimeste õiguste mõistmisel.

Nende raskused reeglite ja isegi seaduste järgimisel muudavad nende kooselu äärmiselt raskeks. Nad on potentsiaalsed valetajad, impulsiivsed ja võimetud süütunnet tundma.

Mis põhjustab sotsiopaatia

Sotsiopaatia põhjuste osas puudub absoluutne konsensus või deterministlik määratlus, kuid arvatakse, et see tuleneb mitmete tegurite, sealhulgas geneetilise eelsoodumuse kokkulangemisest, st võib olla pärilik.

Mõned spetsialistid juhivad tähelepanu sellele, et häire areneb välja noorukieas, kuid kipub täiskasvanueas tugevamaks muutuma.

Sotsiopaatia tuvastatakse sageli seoses teiste häiretega patsiendil, näiteks piiritletud isiksuse häire ja tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häirega.

DSM-5 seoses sotsiopaatiaga

Lühend DSM-5 tähendab Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, viiendat väljaannet. Selle on välja töötanud Ameerika Psühhiaatriaühing ja selle eesmärk on aidata valdkonna spetsialistidel diagnoosida psüühikahäireid.

Selle käsiraamatu kohaselt liigitatakse nii sotsiopaatia kui ka psühhopaatia ühte ja samasse häiretüüpi, antisotsiaalse isiksusehäire alla.

Käsiraamatus tuuakse sotsiopaadi tunnuste hulgas esile teiste inimeste õiguste põlgamine ja manipuleerimisvõime, samuti empaatia puudumine ja kalduvus agressiivsusele. DSM-5 rõhutab, et see häire on suhteliselt haruldane, mõjutades vähem kui 4% maailma rahvastikust.

Erinevus sotsiopaatia ja psühhopaatia vahel

Psüühikahäirete diagnostilise ja statistilise käsiraamatu kohaselt ei ole sotsiopaatia ja psühhopaatia vahelist seost silmas pidades täpset erinevust häire liigi osas.

Seega on mõlemad osa samast patoloogiast, antisotsiaalsest isiksusehäirest. Olemas on ainult erinevused sümptomite osas, st psühhopaadid kalduvad tegutsema rohkem kalkuleeritult kui sotsiopaadid, mitte impulssidest ajendatuna.

Neil puudub empaatia, samas kui sotsiopaadid võivad seda tunda lähedaste inimeste suhtes. Lisaks kipuvad psühhopaadid käituma külmemalt, ületades igasuguseid piire, et rahuldada oma võimuhimu.

Sotsiopaatia tunnused DSM-5s

Psüühikahäirete diagnostilises ja statistilises käsiraamatus - DSM-5 on loetletud mitmeid antisotsiaalse isiksusehäirega seostatavaid tunnuseid. Nende hulgas on: empaatia puudumine või vähenenud empaatiavõime, süütunde puudumine, kalduvus valetamisele ja manipuleerimisele.

Muud omadused, mida sotsiopaatidel esineb, on: vigade korduvus, raskused sotsiaalsete normidega kohanemisel, kannatamatus, agressiivsus, impulsiivsus, enda naudingute äärmuslik väärtustamine ja ohtlike olukordade eiramine.

Lisaks sellele näitavad sotsiopaadid sageli liigset ülbust ja on egotsentrilised. Lisaks on sotsiopaatidel sageli suur argumenteerimisvõime.

Kuidas toime tulla sotsiopaadiga

Sotsiopaadiga tegelemine on äärmiselt delikaatne. Kõigepealt tuleb mõista, et selle häire vastu ei ole ravi. Seetõttu peate lähtuma sellest, et sotsiopaadid ei saa aru, millist kurja nad on võimelised tegema. Usaldage oma instinkte, hoidke oma vaimset tervist ja ärge laske end manipuleerida.

Sotsiopaadid kaasavad inimesi valede, meelitamise ja intriigidega. Ärge laske end võrgutada inimesel, kes äratab usaldamatust ja näitab sotsiopaatia tunnuseid. Lõpetuseks, vältige kooselu, kui te ei ole lähedane sugulane, ja ärge kunagi püüdke sotsiopaati muuta. Pidage meeles, et nad ei tunne haiget ega tunne empaatiat.

Sotsiopaadi eluperspektiiv

Antisotsiaalset isiksusehäiret ei ole võimalik ravida, kuid on olemas terapeutilised lähenemisviisid, st võimalus leida teatud käitumise stabiliseerimine psühholoogide nõustamise kaudu. Need teraapiad on soovitavad kogu eluks.

Need seisnevad selles, et aidata patsiendil asendada destruktiivsed käitumisviisid ja kalduvused positiivseks peetavate hoiakutega. APT-patsiendid ei arenda aga selliseid tundeid nagu empaatia ega õpi hindama sotsiaalseid reegleid.

Nad võivad muutuda funktsionaalseks, kuid nad ei ole oma psüühilistest omadustest välja ravitud. Uuringud näitavad, et sotsiopaatide eluhinnangud on siiski madalad, sageli kuritegude toimepanemise tõttu.

Kuidas tuvastada sotsiopaatiat

Sotsiopaadi tuvastamisel on abiks mõnede konkreetsete käitumisharjumuste tundmine. Vaadake, millised on kõige silmatorkavamad tunnused.

Nad valetavad sunniviisiliselt ja leiutavad kergesti lugusid.

Sotsiopaadid, nagu ka psühhopaadid, on sunniviisilised valetajad, mistõttu neil tekib suur võime lugusid välja mõelda. Antisotsiaalse isiksusehäirega inimestel puudub enesehinnang ja enesekriitika ning neid juhib äärmuslik võimu- ja manipuleerimissoov ning soov tähelepanu saada.

See tähendab, et neil ei ole raskusi valetamisega, ei lähedastele ega ka võõrastele inimestele. Nende valed on sageli hästi välja töötatud ja nad mängivad rolli nagu näitlejad.

Tavaliselt valetavad nad selleks, et saada midagi, mida nad tahavad, kuid lisaks keerulistele valedele valetavad nad regulaarselt ka kõige väiksemate ja tühisemate asjade kohta.

Nad on osavad manipuleerijad

Manipuleerimine on sotsiopaatide isiksuseomadus, mida ei tohiks kunagi alahinnata. Kuna nad ei suuda tunda süütunnet ega kaaluda oma tegusid, ei hooli nad tagajärgedest ja tegutsevad ainult enda kasuks.

Nad arendavad oma manipuleerimisvõimet oskuslikult ja lähenevad inimestele sageli sõbralikult ja abivalmilt, et valmistada ette pinnast nende üle kontrolli teostamiseks hiljem. Lisaks mängivad nad rolle, mis nende arvates sobivad sellega, mida teine inimene ootab või soovib, ning sageli õnnestub neil luua lähedust, mistõttu nende paljastamine võtab aega.

Sotsiopaatide vale võlu ja magnetiline võlu

Sotsiopaadid suudavad teatavasti võltsida isiksusi. Nad käituvad tavaliselt esialgu vastavalt sellele, mida nad usuvad, et teine inimene imetleb, kuid nende head teod ei ole ehtsad ja sageli on see osa kaasamisstrateegiast.

Seega saavad sotsiopaadid naudingut manipuleerimisest, eriti kui nad saavad oma tegelikke kavatsusi varjata. Esimeses kontaktis kipuvad nad tunduma võluvatena ja neid kirjeldatakse kui magnetilisi ja võluvaid inimesi.

Selle käitumise kunstlikkus paljastub aga tavaliselt siis, kui võrgutatud inimene hakkab tajuma "põgenevaid" omadusi, näiteks impulsiivsust, agressiivsust, ülbust ja isekust.

Nad ei kõhkle olemast julmad oma sõnadega.

Üks tunnusjoontest, mida sotsiopaadil on kõige raskem varjata, on tema impulsiivsus.

Nende vähene kahetsus, teiste tundeid ja piiride ning reeglite mõistmise puudumine koos äärmise ülbusega muudab nad sageli verbaalselt solvavaks ja julmaks.

Sotsiopaat püüab oma julmust maskeerida, kasutades oma manipulatsioonivõimet, kuid seda maskeerimist võib nurjata tema impulsiivsus, mis on raskesti kontrollitav instinkt. Seega kipuvad sotsiopaadid vastuseisu korral näitama oma julma käitumist, mis võib väljenduda verbaalsetes rünnakutes, pahatahtlikes kuulujuttudes ja soovis teisele moraalselt kahju tekitada.

Neil puudub empaatia

Sotsiopaatide empaatiavõimet peetakse äärmiselt madalaks või isegi olematuks. Mõned tunded, nagu süü, kurbus, hirm ja isegi armastus, on neile raske omaks võtta.

Seega ei ole nad võimelised hindama teiste inimeste poolt väljendatud erinevaid tundeid.

Nad on äärmiselt enesekesksed ja keskenduvad sellele, et saada seda, mida nad tahavad. Antisotsiaalse isiksusehäirega inimeste jaoks on oma soovide rahuldamine tähtsam kui teiste tunded ja tagajärjed.

Mõnedel õnnestub siiski arendada, kuigi vähem intensiivselt, afektiivseid sidemeid ja teatud määral vahet teha õige ja vale vahel.

Nad ei tunne kahetsust

Kahetsus on tunne, mis on sotsiopaatidele praktiliselt kättesaamatu, ja väga harva näitavad nad oma tegude ja sõnade pärast tõelist süütunnet. Kuid sõltuvalt asjaoludest, mis on seotud võimalusega saada midagi, mida nad soovivad, on nad võimelised seda tunnet teesklema.

Kui nad seisavad silmitsi olukordadega, kus nad on silmitsi kahju tekitamisega, ei võta nad tavaliselt vastutust ja süüdistavad sageli ohvrit.

Lisaks sellele ei hooli nad teiste kannatustest ja neil on väga raske aktsepteerida karistust oma tegude eest, pisendades neid isegi siis, kui nad on tabatud. Nad võivad isegi toime panna raskeid kuritegusid ega mõista, miks ühiskond neid sellisel viisil peab.

Vaevalt, et ta kunagi vabandab

Suutmatus tunda süütunnet ja tohutu tõenäosus, et nad ei kasuta mingit empaatiavõimet, teeb sotsiopaadid oma tegudes uskumatult kindlad. Need omadused on tavaliselt ühendatud teiste isiksuseomadustega, nagu ülbus, mütomaania ning soov kontrollida ja manipuleerida.

Seega püüavad sotsiopaadid kontrollida olukorda, püüdes panna ohvrit süüdistama või kohalviibijaid süüdistustest vabastama.

Isegi kui nad ei suuda asjaosalistega manipuleerida, on nad väga tõrksad vabandama, eriti kuna nad ei taha end haavatavasse olukorda panna ja neil on vastumeelsus, kui neid küsitletakse ja karistatakse.

Nad ei karda

Hirmu puudumine on veel üks silmatorkav tunnusjoon antisotsiaalse isiksusehäire diagnoosile vastavate isikute puhul. Seega on tavaline, et sotsiopaadid ja psühhopaadid sooritavad destruktiivseid tegusid, ilma et nad näitaksid mingit hirmu tagajärgede ees.

Samuti viib nende agressiivne ja impulsiivne instinkt neid sageli kuritegelikule teele ning hirmu puudumine muudab nad eriti julmaks ja ohtlikuks. Nad on inimesed, kes kalduvad ületama õiguslikke ja moraalseid piire, mis võivad olla vägivaldsed.

Lisaks sellele, et nad ei arenda selliseid tundeid nagu empaatia või lugupidamine teiste suhtes ning ei tunne südametunnistust, ei ole nad teadlikud ka ohu tunnetamisest. Sel viisil domineerivad instinkt ja impulsiivsus.

Nende inimestevahelised suhted on ebastabiilsed

Ebastabiilsus on oluline tegur sotsiopaatide inimestevahelistes suhetes. Nende omadused, nagu kõrgendatud agressiivsus, impulsiivsus ja empaatia või kahetsuse puudumine, muudavad nad ebausaldusväärseteks partneriteks.

Antisotsiaalse isiksusehäirega inimesega on praktiliselt võimatu arendada rahulikku ja tervislikku pikaajalist suhet, mistõttu nende inimeste pereliikmed ja partnerid seisavad igapäevaselt silmitsi probleemidega ja on sageli emotsionaalselt vapustatud.

Sotsiopaadid kipuvad end sotsiaalselt isoleerima, kui nad ei ole huvitatud sellest, et inimeselt midagi saada. Seetõttu suhtlevad nad sageli huvist ja algatavad suhteid, varjates oma tegelikku isiksust.

Kuritarvituslikud suhted

Sotsiopaatide inimestevahelised suhted on sisuliselt kuritarvitavad. Sotsiopaatidel on äärmiselt raske arendada positiivseid tundeid, näiteks austust ja imetlust. Lisaks sellele ei võta nad enda vigu omaks, neile meeldib manipuleerida ja sageli tunnevad rõõmu teiste kannatustest.

Nad suhtlevad inimestega oma huvide tõttu ja neil on tohutu agressiivsuse korduvus. Kõik need tegurid muudavad kooselu äärmiselt stressirohkeks ja isegi traumeerivaks, mis muudab tervete suhete tekkimise praktiliselt võimatuks.

Kuid häire kergemad astmed võivad võimaldada vähem tormilisi suhteid. Siiski ei ole need suhted lihtsad ja nõuavad asjaosalistelt palju.

Sotsiopaadi kannatamatus

Sotsiopaatide ja psühhopaatide kujutamisel ilukirjanduses on tavaline, et neid kujutatakse kannatlikkusega varustatud tegelastena. See ei vasta aga tõele. Kannatamatus on antisotsiaalse isiksusehäirega inimeste isiksuseomadus.

Seda seetõttu, et kannatamatus on tunnus, mida võib leida paljudel inimestel, kes ei ole sotsiopaadid või psühhopaadid.

Kuna nad ei suuda oma impulsse ja instinkte hästi kontrollida, ilmutavad sotsiopaadid kannatamatust, kui nad näevad oma plaanide nurjumist või kui nad satuvad vastamisi, ning võivad muutuda isegi agressiivseks.

Oma vigade kordamine

Sotsiopaatide igapäevaelus on väga levinud vigade, väärkäitumiste ja kuritarvitavate käitumisviiside retsidiivsus või kordumine. Tegelikult on nende inimeste käitumismustrites tavaliselt väga palju kordumist, mis puudutab nende muid omadusi.

Valetamise ja manipuleerimise sund on üks näide sellistest retsidiivsustest. Seetõttu võivad need, kes elavad koos sotsiopaatidega, aja jooksul tajuda, et nad kordavad varasemaid taunitavaid tegusid.

Mis puutub kuritegudesse, mida nad kipuvad toime panema, siis kuna nad on impulsiivsed ja ei näita mingeid märke meeleparandusest või ohu mõistmisest, kipuvad nad neid kordama, mis näitab nende potentsiaalset ohtlikkust ühiskonnale.

Antisotsiaalse isiksusehäire diagnoosimine ja ravi

Antisotsiaalse isiksusehäirega inimesed vajavad ravi. Pärast diagnoosi, mille on pannud spetsialist, on olemas terapeutilise lähenemise võimalused. Vaadake järele.

Antisotsiaalse isiksusehäire diagnoosimine

Tähelepanuta ei tohiks jätta nn antisotsiaalse isiksusehäire tunnuseid paljastavate hoiakute ja käitumisviiside püsivust. Psühholoog peaks hindama inimesi, kellele vastab vähemalt kolm psüühikahäirete diagnostilises ja statistilises käsiraamatus esitatud tunnustest.

Siiski on palju inimesi, kellel tekib käsiraamatus esitatud profiiliga kooskõlas olev tunnuste ja käitumisviiside kombinatsioon, kes ei otsi ravi, vaid jäävad kogu elu ilma diagnoosita.

Diagnoos sõltub patsiendi isikliku ja haigusloo ning tunnete, mõtete ja käitumismustrite hindamisest.

Antisotsiaalse isiksusehäire ravi

Antisotsiaalse isiksusehäire ravi viiakse läbi pärast seda, kui vaimse tervise spetsialist on diagnoosinud häire. Oluline on rõhutada, et kõik positiivsed tulemused, mida ravi võib anda, sõltuvad, nagu igasuguse ravi puhul, patsiendi heast vastavusest.

Teisisõnu, antisotsiaalse isiksusehäirega diagnoositud isik peab eelkõige tahtma, et teda raviks, pühendudes psühholoogi suuniste järgimisele. Võimalikud ravimeetodid on terapeutilised, mis koosnevad patsiendi analüüsist ja pikaajalisest jälgimisest. Kui patsiendil esineb kaasnevaid psüühikahäireid, võib määrata spetsiifilisi ravimeid.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia on psühholoogilise ravi lähenemisviis, mille eesmärk on tuvastada, analüüsida ja ravida patsiente, kes kannatavad psüühikahäirete ja häirete all.

Erinevad probleemid, nagu ärevus, depressioon ja muud liiki emotsionaalsed ja psühholoogilised raskused, võivad ja peaksid olema suunatud psühhoteraapiasse, mida viib läbi psühholoog ja mis seisneb strateegiate ja vahendite tutvustamises, mis aitavad patsiendil kohaneda tasakaalustatuma eluga.

Antisotsiaalse isiksusehäire puhul on psühhoteraapia oluline liitlane agressiivsuse ja muude destruktiivsete käitumismustrite kontrolli õppimisel. Sotsiaalne toimimine on üks selle teraapia eesmärkidest.

Kognitiivne käitumisteraapia (CBT)

Kognitiiv-käitumuslik teraapia koosneb kognitiivse teraapia ja käitumisteraapia meetodite kohtumisest. Seega on see ravi, mis võib olla näidustatud APT patsientidele.

See põhineb 5-astmelisel struktuuril: see algab diagnoosiga, kulgeb läbi probleemianalüüsi, mille käigus püütakse koostada patsiendi põhjalik profiil, ja objektiivse analüüsi, mille käigus sõnastatakse kõnealuse ravi eesmärgid.

Järgmine samm on analüüsida vahendeid, mille abil menetlused kavandatakse ja määratakse. Lõpuks hinnatakse eelnevaid samme, et kontrollida lähenemisviisi arengut ja selle esialgseid tulemusi.

Ravimid

Antisotsiaalse isiksusehäire raviks ei ole ette nähtud konkreetseid ravimeid. Ravimeetodid seisnevad psühhoteraapilises jälgimises, mis tähendab, et patsient peab pühenduma analüüsile, st investeerima psühholoogi juures saadud võimalikesse tulemustesse.

Siiski suunatakse APD-diagnoosiga patsiendid, kellel tekivad muud häired ja häired, näiteks depressioon ja ärevus, psühhiaatriasse, et määrata nende probleemide raviks vajalikud ravimid.

Mõned uuringud osutavad, et skisofreenia raviks määratud klozapiin on osutunud tõhusaks, kuna see aitab stabiliseerida mõningaid APSi puhul täheldatavaid tunnuseid, eriti meespatsientidel.

Kas sotsiopaati on võimalik ravida?

Sotsiopaatia ehk antisotsiaalne isiksusehäire on häire, mis ei ole ravitav. Mõned APD-diagnoosiga patsiendid leiavad siiski võimalusi, et nad reageerivad positiivselt psühhoteraapia ravile.

Nende ravimeetodite eesmärk on aidata kaasa piiride loomisele ja destruktiivse käitumise asendamisele positiivsete tavadega. Nii aitavad sellised tegurid nagu perekonna toetus ja kuritarvitavate kogemuste puudumine lapse- ja noorukieas kaasa psühhoteraapia tulemustele.

Kuid on vaja mõista, et see häire nõuab intensiivset ravi, st patsiendi täielikku pühendumist, et saavutada tulemusi, ning et ravi on keeruline ja edu ei ole tagatud.